Eesti kirik iseseisvus alles aastal 1917

Eesti rahvusest kirikutegelaste sooviks oli: a) likvideerida seisuslik kirikuvalitsemine nii koguduse kui konsistooriumi tasemel, b) vabastada kirik baltisakslaste eestkostest ning muuta see rahvuslikuks, demokraatlikult juhitavaks kirikuks ja c) luua Eesti alal üks terviklik kirikuorganisatsioon (varem oli luterlik kirik jagunenud erinevateks konsistooriumiringkondadeks). Kirikukorralduse aluseks rahvuslik-demokraatlik printsiip, kusjuures arutati isegi radikaalsemaid variante (eraldi kirikute loomine eestlastele ja sakslastele), kuid need ei läinud läbi. Usutunnistusliku ja usulise aluse mõttes muutust ei toimunud, selles mõttes jäi kirik endiselt luterlikuks ning järjepidevus säilis. Muutus aga vahekord riigiga - juba pärast 1917. a. veebruarirevolutsiooni oli selge, et riigikiriklik korraldus (mida maakirik muuhulgas tähendas) on minevik. Nii ei jäänud kirikul muud üle kui defineerida ennast vaba rahvakirikuna, s.t. riigivõimust sõltumatu iseseisva kirikuna.