Inimese tõde, mis teeb ta vabaks. Õpetaja Paul Saare lugu

Inimese tõde, mis teeb ta vabaks. Õpetaja Paul Saare lugu

07.06.2009 :: Postimees

Ülekuulatav on kirikuõpetaja, muidugi aimab ta lõpplahendust, mis ei saa olla midagi peale 25 + 5. On 22. aprill 1953 ja siis jäädvustab KGB ülekuulaja Fedotkin koos tõlk Repsoniga ajaloole süüaluse jahmatava avalduse: «Olen tõepoolest kodanlik natsionalist ja hindan sellest johtuvalt nõukogudevastaselt positsioonilt sotsialistlikku korda, komparteid ja Nõukogude valitsust. Olen veendunud, et NSV Liidus ei ole sõna-, kriitika- ja usuvabadust, on vägivald noorsoo kallal. Küüditatud kulakud olid ausad tööinimesed oma taludes.»

Üks kuu hiljem lisab ta sõjatribunali istungil: «Ei pea ennast Nõukogude kodanikuks, ei loe NSV Liitu oma kodumaaks.» 

Rääkijaks on mõne kuu eest arreteeritud Kaarli kiriku õpetaja Paul Saar. 
Istun põuaselt kuumal päeval Tõnismäe arhiivis, akna taga kõmiseb äike. Paul Saar on üks peategelasi sündivas filmis «Jätkusõja viimased sõdurid». 

Pean siinkohal tunnistama, et olin selleks ajaks KGB ülekuulamisprotokollidega üksjagu tutvunud ja teatava karastuse saanud, kuid Pauli nii sirgeselgne esinemine isegi kaageebeelaste ülestähenduses on ikka erakordne. «Süüdi võin olla üksnes Jumala ja oma ligimeste ees.» 

Teist põlve Õpetaja 

Ma kuulen tema selget ja tugevat kõnemaneeri seal Patarei müüride vahel kevadel 1953 ja olen pisut kõhkvel, kui me operaator Ago Ruusi ja kirikhärra Pauliga juulis 2001 taas Suure-Patarei masendavatesse kongidesse kõnnime. Et kas äkki ... Paul on rahu ise – see on tema esimene naasmine vanglasse pärast peaaegu kuutkümmet aastat. 
1943. aastal arreteerisid sakslased Paul Saare, Saksa tööteenistuse TODT ohvitseri, üsna alatu pealekaebuse järel. Ta näeb kongiaknast Tallinna põlemist märtsipommitamise aegu 1944 ega tea veel, et hävib ka tema kodu. Jultunult uljas põgenemine Soome, kus ootab abikaasa, sõit rindele ... Ja kui me siis filmime Pauli ja teiste soomepoiste peaaegu tundmatuid seiklusi nendel kaugetel ja segaste aegadel siin- ja sealpool lahte, tiksub peas järelejätmatult, «kuidas küll jõuda või suuta, kuidas mitte kaotada minevikku ...». 

Küllap on faktidega lihtsam, kuidas aga inimlikustada lähiajalugu, selle värve, lõhnu, helisid, mõtteid, ehk ka tundeid? 60 aastat on ju aeg vägivaldselt seisatatud, mälu põlu alla seatud. 

Paul Saar on pärast sõda lõpetamas teoloogiaõpinguid Helsingis, kui NSV Liit hakkab sinna jäänud eestlasi välja nõudma. Paul on koos teiste soomepoistega oma teises vanglas, Katajanokka läänivanglas, abikaasa Martta ja pisipoeg Pekka tulevad hüvasti jätma. «Ma tunnen, et pean käima seda teed, mida Jumal mulle näitab» – nii mäletavad kõik väljaandmisele minevad eestlased vangla kirikus peetud Pauli jõuluõhtust jumalateenistust. Ja siis Martta – «Minul on ju seesama Jumal! On see siis tõesti Tema tahe?» 

Paul on teist põlve Õpetaja, hingekarjane selle kõige ilusamas mõttes. Katajanokkal püüab ta lohutada murduvaid eestlasi. Kes lohutaks teda? «Kui inimesel puudub tõde, mille külge klammerduda, siis ei ole tal enam midagi ... Ta ei oska enam luua Jumalatki iseenese näo järgi,» kirjutab Arved Viirlaid samadest dramaatilistest sündmustest «Märgitutes». 

Tuhandeid lehekülgi koltunud protokolle, väänatud fakte, vaim murdub öistes ülekuulamistes ja vägivallas. Filmides tuleb tahes-tahtmata vanad valud avada ja ma ei tea, kas ma tohin seda teha. 

Eestis tagasi, on Paul mitu aastat maakirikuõpetaja ja siis tuuakse Tallinna Kaarli kirikusse. Leian arhiivist julgeolekumeeste vihje – «nii on ta kergemini jälgitav». Kuni 24. veebruaril 1953 (NB! Eesti Vabariigi iseseisvuspäeval) lõpeb see peibutusmäng ja Paul Saar on oma kolmandas vanglas, «põrgu eeskojas». Ja Siberis. Seda on siia nii lihtne sisse toksida ja nii raske tajuda. Sa oled 34-aastane ja sulle öeldakse: «25 + 5 + kogu varanduse konfiskeerimine.» 

Loe pikemalt Postimehest

:: http://www.postimees.ee/?id=128068